kristin@eestikonverentsikeskus.ee

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus sätestab töökeskkonnas toimivad mitmesugused ohutegurid, ühe olulise muudatusena on kasutusel uuenenud termin „psühhosotsiaalsed ohutegurid”. Järgnevas artiklis räägib ohuteguritest lähemalt Mare Teichmann (emeriitprofessor, Sileesia ja Grenoble’i ülikoolide külalisprofessor, PE Konsult). 

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (edaspidi: TTOS) on esitatud füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ohutegurid (§-d 6–8). TTOS-is on oluline muudatus §-s 9, kus terminit „psühholoogilised ohutegurid” laiendati terminiks „psühhosotsiaalsed ohutegurid”. Kusjuures seadusandja on psühhosotsiaalsed ohutegurid seaduse § 9 lg-s 1 loetlenud järgmiselt: „Psühhosotsiaalsed ohutegurid on õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi.” Määratletud on ka tööandja kohustused § 9 lg-s 2. TTOS-i muudatus jõustus 1. jaanuaril 2019.

Tööstress

Tänapäeval käsitletakse tööstressina pingeseisundit, mille on põhjustanud tööl esinevad stressorid ehk stressi põhjustajad. Täpsemalt on tööstress kogum emotsionaalseid, kognitiivseid, käitumuslikke ja füsioloogilisi reaktsioone, mida kutsuvad esile töö sisu, töökorraldusega seotud ja töökeskkonna tegurid.

Läbipõlemine

Läbipõlemine on tööstressi erivorm. Läbipõlemine tekib näiteks töötajal, kes peab oma töökohustuste täitmisel suhtlema paljude inimestega (kliendid, õpilased, patsiendid jne).

Kas tööstress on ohtlik?

Ei ja jah. Ei ole ohtlik, sest mõõdukas ja optimaalne pingeseisund tagab valmisoleku tegutsemiseks ja olukorraga toimetulekuks. Probleem tekib sellest, kuivõrd adekvaatne ning olukorrale ja keskkonnale vastav stressiga toimetuleku strateegia valitakse. Tööstressorile liiga tormiline reageerimine või väära toimetulekustrateegia valimine muudab tööstressi ohtlikuks. Koguni nii ohtlikuks, et pikaajalise stressiga seostatakse psühhosomaatilisi haigusi, näiteks diabeet, kardiovaskulaarsed haigused jms. Ohtlikuks muutub tööstress ka seepärast, et stressi all kannatava inimese keskendumisvõime väheneb ja ta teeb vigu, mistõttu väheneb töö tulemuslikkus ja suureneb praaktoodete hulk ning töötajal võib juhtuda tööõnnetus või tekkida -trauma.

Tööstressi hind

Tööstressist tingitud majanduslik mõju, mis on seotud eelkõige töötajate haigestumise, töölt puudumise ja halva tulemuslikkusega, on arvestuslikult 2,5–10% SKT-st. Siia lisanduvad inimlikud kannatused.

Kui palju on Eestis tööstressi?

EurWORK-i 2015. aasta uuringust ilmneb, et Eestis on tendents tööstressi taseme tõusule – 2001. aastal koges tööstressi 26% töötajatest, 2005. aastal 32% ja 2009. aastal 50%.

Kui palju on töökeskkonnas psühhosotsiaalseid ohutegureid?

Uuringud näitavad, et psühhosotsiaalseid ohutegureid on palju peaaegu kõigi elukutsete puhul – enamjaolt 30–120 erinevat psühhosotsiaalset ohutegurit. Eri töötajatel esinevad stressorid 9–10 stressori kombinatsioonina. PE Konsulti uuringute järgi esitavad näiteks Eesti õpetajad oma töökeskkonda iseloomustades üle 60 psühhosotsiaalse ohuteguri, apteekrid aga üle 70 ohuteguri, insenerid üle 50 ning ülikoolide akadeemiline personal 95 erinevat tööstressorit.

Kuidas saab töötaja tööstressiga paremini toime tulla?

Aja jooksul on kasutatud kolme stressiga toimetuleku strateegiat:

  • probleemile suunatud toimetulek
    – probleemi lahendamine, planeerimine, keskendumine üksnes vajalikule või konkreetse abi otsimine;
  • emotsioonidele suunatud toimetulek
    – sotsiaalse või emotsionaalse toetuse otsimine (sh tunnete väljaelamine) või olukorra ümberhindamine;
  • põgenemisstrateegia – probleemi eitamine, passiivsus, tegelemine ebaoluliste asjadega, olukorraga leppimine või mõnuainetega liialdamine.

Ükski stressiga toimetuleku strateegia ei ole ei hea ega halb, vaid rohkem või vähem adekvaatne või hoopis kõlbmatu konkreetses situatsioonis või kindla probleemi lahendamisel.

Kuidas saab organisatsioon aidata töötajatel tööstressiga paremini toime tulla?

Tööstressiga toimetulekuks tegeletakse sellega neljal tasandil:

  • toimetulek tööstressoritega ehk tööl esinevate pingeallikatega – psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenevate riskide väljaselgitamine ja hindamine;
  • sellest tulenevalt töö sisu, töökorralduse ja -keskkonna muutmine, et vähendada tööstressorite hulka ja mõju;
  • töötajatele tööstressiga toimetuleku õpetamine;
  • nende töötajate nõustamine, kes on juba läbi põlenud ja/või ei ole tööstressiga toime tulnud.

Kuidas mõõta töökeskkonna psühhosotsiaalseid ohutegureid?

Töökeskkonna psühhosotsiaalseid ohutegureid saab mõõta selleks otstarbeks välja töötatud teaduspõhise testi abil. Riskianalüüsi tegemisel soovitan psühhosotsiaalsete ohutegurite väljaselgitamiseks ja hindamiseks OPSTI testi, mis on loodud selleks, et selgitada välja seaduses loetletud psühhosotsiaalsed ohutegurid. OPSTI test koosneb 60 küsimusest. Testi on integreeritud nn vale skaala, mis hindab testi täitja tulemuse usaldusväärsust. OPSTI test on olemas eesti, inglise ja vene keeles. Test on elektrooniline ja automaatse tagasisidega – tulemused saadetakse meilile. Test on teaduspõhine, Eestis normeeritud, testi valiidsus ja usaldusväärsus on kontrollitud (vt https://www.pekonsult.ee/testid/OPSTI.pdf).

Täpsem info uuringu kohta siin: https://www.pekonsult.ee/opsti.html

Täiendav info: mare@pekonsult.ee

Mare Teichmann viib 6. juunil läbi hommikuseminari “Tööandjate uus kohustus alates 01.01.2019 – psühhosotsiaalse ohutegurite mõõtmine ning riskide ennetamine”.

Loe teisi postitusi